Parkimise ja sellega seonduvate probleemide ajalugu on sama vana kui autotööstusel – esimesed mured tekkisid koos autode masstootmise algusega 20. sajandi esimestel aastakümnetel Ameerikas. Esialgu pargiti oma sõiduk lihtsalt tänavaservale, ning uute tänavate planeerimisel hakati sellega juba arvestama. Ometi polnud tegu eriti elegantse ega ka ohutu lahendusega. 1938. aastal teatab Fiski Rehvikompanii, et uuringu kohaselt on 70%-i rehvivigastuste puhul süüdi kõnnitee ääriskivid, mille vastu auto pargiti.
Esimesed parklad aga olid hakanud tekkima juba kümmekond aastat varem. 1922. aastal loodi Los Angeleses esimene munitsipaalparkla. 1923. aastal aga pakkus Philadelphia Rapid Transit raudteefirma oma klientidele parkimisteenust tasulisel parkimisplatsil. Samal aastal avati ka esimene parkla ühe Kansas City ostukeskuse juures. Erinevalt kaasaegsetest parklatest oli aga viimane ehitud maitsekate tellisemüüride, ronitaimede, lillede, puude, põõsaste ja isegi kunstiteostega.
Seoses autode arvu plahvatuslikult kiire kasvuga teravnes sellega korrelatsioonis ka parkimisprobleem. 1932. aastal tulid Pittsburghis asuva Westinghouse Electric and Manufacturing Company insenerid välja lahendusega, mida nad ise nimetasid vaaterattaparkimiseks. Tegu oli tänapäevase mitmetasandilise automaatparkla eelkäijaga, kus autod pargiti vertikaalsel konveieril asuvatele platvormidele. Ideel nagu öelda oli jumet ning juba järgmisel aastal püstitati Ameerika autotööstuse südames Chicagos esimene vertikaalparkla, mis mahutas tervelt 48 autot, kuid võttis vaid kahe parkimiskoha pindala. Ehkki mitmetasandilisel automaatparklal pole õnnestunud võtta liidrikohta tavapärastelt parkimisplatsidelt, on need olnud jätkuvalt kasutusel erinevates riikides ning ilmutavad viimasel ajal kasvutrendi nii Aasias kui Ameerikas.
Eestis hakkas parkimine probleeme tekitama alles 20. sajandi viimastel kümnetel, kui koos iseseisvuse saabumisega tuli ka kiire autostumine. Meie suurimad parklad asuvad sarnaselt Ameerika Ühendriikidele äärelinna kaubanduskeskuste juures. Südalinnas on parkimisprobleeme püütud lahendada parkimismajadega, kuid paraku on probleem endiselt akuutne. Nii pole sugugi harvad juhud, kus kortermaja varem roheline siseõu on olude sunnil muudetud tolmavaks parkimisplatsiks. Mitmetasandiline automaatparkla muudaks sellise õue taas taimeküllaseks ning inimsõbralikuks paigaks, mis parandaks elanike elukvaliteeti ning tõstaks ka olemasoleva kinnisvara väärtust.